Neljanda päeva kohta pole midagi eriti kirjutada, sest see oli suht tavaline tööpäev. Siiski - skaibiga kodustega peetud videokõne toimis hästi. Kui ma Chucki kutsusin, siis kaamerast oli näha, kuidas vanal hakkas saba lippama ning kuidas ta hakkas mind arvutikasti seest otsima. Sviit!!!:)
Üks asi siiski ka elu-olu kohta, õieti kaks.
Esiteks - autodel pole siin ees numbreid, ainult taga on. Võta sa kinni, miks. Esiots on muidugi kergem sedasi ja kütust kulub vähem.
Teiseks - pakendamine. Poes käeb räige pakendamine. Kassas, sel ajal kui sina otsid rahakotti, pakib müüja ise või väike abiline kõik asjad mitmesse kilekotti by default. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma neile oma riidest koti (mis küll koju jäi kahjuks) ulataks - ilmselt nad pakiks selle ka kilekotti:) Kurb on seda vaadata tegelikult. Mul on nelja päevaga kogunenud mingi 10 kilekotti. Nagu wtf.
Tööpäev läks normullilt. Õhtul sai hotellis väikest näksimist täiesti tasuta (elik hinna sees) - ise ei pidanudki süüa tegema. Peale seda sai natuke tööga konte murtud ja oli tunda, et ajavahe hakkab taanduma kõikvõimsa inimorganismi ees. Täna peaks juba täitsa OK olema ja saab õhtul veel kauem tööd teha:)
kolmapäev, 31. oktoober 2007
teisipäev, 30. oktoober 2007
Montréal: kolmas päev
Esmaspäev oli siis esimene ametlik tööpäev siin. Hommikul kappasime metroopeatusesse (Atwater), mis on hotellist ca 200 meetrit. Ostsime piletid (3 päeva kaart CAD17, kuukaart CAD65) ja andsime ketsi. Tööle sõitmiseks peame 1 korra ümber istuma, aga ümber istumine on tehtud väga lahedalt siin - kõnnid lihtsalt perrooni teise äärde ja oledki teisel liinil. Ei pea korruste vahel tuulama jne. Tagasi sõites oli sama pull.
Tööpäev kui selline oli OK, leidsime üles oma kontaktisiku ja saime omale normaalse ruumi ja kõik tundub sujuvat. Lõunal käisime suures töölissööklas, kus saab valida ca 4 päevaroa vahel pluss salatid ja veed ja kohvid ja muud jutud. Parem kui Eestis ükskõik kus.
Õhtul lippasime metrooga hotelli (koju) tagasi. Läksime toidupoest läbi, et soola ja paari maitseainet osta ning nägime, kuidas turvamees võttis ühe poevarga kinni. Siuke tüsedam neegriplika oli, lõugas ikka väga ägedalt, et tema pole võtnud jne. Ei midagi, lohistati taha ruumi. Lammutas seal ust ja üritas välja pääseda iga hinna eest, julm action. Turvamees oli ka lahe, erariietes siuke hall nähtamatu vanamees, aga nillis pidevalt ringi seal.
Mis iganes, jõudsime koju, keetsime kartulit ja praadisime liha ning toomasvitsutasime kõhud täis. Telekast tuli mingi rammumeeste saade ja Eesti poiss Andrus Murumets (ei tea, kas Ilja Murometsa sugulane?:)) oli seal numero uuno! Päriselt ka.
Noh, siis sai veel natuke tööd tehtud ja ajavahe niitis peagi jalust.
Oh jobt, ühte asja ju unustasin kirjutada - pühapäeval, kui pargis käisime, siis nägime megalt oravaid. Neid on siin PALJU. Ja nad on hellalt paksuks söödetud:)
Tööpäev kui selline oli OK, leidsime üles oma kontaktisiku ja saime omale normaalse ruumi ja kõik tundub sujuvat. Lõunal käisime suures töölissööklas, kus saab valida ca 4 päevaroa vahel pluss salatid ja veed ja kohvid ja muud jutud. Parem kui Eestis ükskõik kus.
Õhtul lippasime metrooga hotelli (koju) tagasi. Läksime toidupoest läbi, et soola ja paari maitseainet osta ning nägime, kuidas turvamees võttis ühe poevarga kinni. Siuke tüsedam neegriplika oli, lõugas ikka väga ägedalt, et tema pole võtnud jne. Ei midagi, lohistati taha ruumi. Lammutas seal ust ja üritas välja pääseda iga hinna eest, julm action. Turvamees oli ka lahe, erariietes siuke hall nähtamatu vanamees, aga nillis pidevalt ringi seal.
Mis iganes, jõudsime koju, keetsime kartulit ja praadisime liha ning toomasvitsutasime kõhud täis. Telekast tuli mingi rammumeeste saade ja Eesti poiss Andrus Murumets (ei tea, kas Ilja Murometsa sugulane?:)) oli seal numero uuno! Päriselt ka.
Noh, siis sai veel natuke tööd tehtud ja ajavahe niitis peagi jalust.
Oh jobt, ühte asja ju unustasin kirjutada - pühapäeval, kui pargis käisime, siis nägime megalt oravaid. Neid on siin PALJU. Ja nad on hellalt paksuks söödetud:)
esmaspäev, 29. oktoober 2007
Montréal - teine päev
Täna oli siis esimene täispikk päeva Montréalis. Pühapäev. Ärkasin kell 7.50, ajavahest ikka suht segaduses. Pea valutas, ilmselt eile lennureisil tarbitust. Aga võib-olla ka üleväsimusest.
Hommikusöök toimub meil 0 korrusel ja seal oli valida... Ei olnud väga palju valida. Sõime skrämblitud eegse, mingi pannkoogi ja tortilla ja asja, mida nad vorstiks (sausage) nimetavad, aga mis hoopis rakvere pihv välja nägi. Lisaks olid seal coolid vahvlimasinad ning topsikutes valmis tehtud vahvlitainas. Valasin selle masinasse ja 3 mindi pärast sai kätte suht puise vahvli. Suure moosi ja siirupiga sai ka see söödud-proovitud.
OK, seejäre tsillisime veits, proovisin firmasisest IP telefoni, mis toimis täitsa hästi. VPN-i kaudu olen firma võrgus ja kõne tehakse justkui Eestist e siis saan eesti-sisese hinnaga rääkida. Ärge rääkige mulle skaibist vms - seal ma ei saa soodsalt helistada suvalisele numbrile. Jah, kahe arvuti vahel saab tasuta rääkida ja selle mõnu ka piirneb.
Seejärel läksime linna uudistama. Kõigepealt leidsime lähedalt suht suure kaubanduskeskuse, kust olevast elektroonikapoest leidsime normaalsed juhtmed läpakate adapteritele. Tehtud.
Siis võtsime kätte ja ronisime Mont Royali otsa, kust avanes megavaade (pilte ei viitsi hetkel sisse imeda) M-linnale. Lahe.
Seejärel tulime alla ja vaatasime linna, käisime läbi Downtownist, kus on pilvelõhkujad. Täna ei lõhkunud nad sittagi, oli superilm, aga eile, kui pilv oli vastu maad, siis küll.
Seejärel lippasime CHinatowni ja Lonely Planeti raamatust tsekkasin välja söögikoha, mis oli puhas kuld! Koha nimi oli Phò Bac ning olgem ausad - kõik eesti tsopstiksid võivad karuauku kerida selle kõrval! See on pmtselt vietnaami supi koht, aga lisaks supile, mis oli superlux, sai veel siukse roa veits praetud liha ja köögiviljadega, mis viis keele sinnasamusesse. Nagu päriselt.
OK, siis lippasime tagasipoole ja käisime toidupoest läbi, ostsime paariks päevaks õhtusöögikraami ja õltsi (sama keskus, kust hommikul juhtmed võtsime). Pood oli siuke keskmise suurusega ja valik on ikka sitaks suur. Ei ole nii nagu Eestis, et on 3 asja neljas reas.
Hotelli jõudes otsustasime sauna minna, saun on meil viimasel korrusel. Läksime sinna, selgus, et saun on siuke, noh... 2 peldikupoti, 2 kraanikausi ja 2 KÜLMA vee dušiga eesruum ning leiliruum, mida keegi polnud küdema pannud. Impeeriumi tagasilöök! OK, olime leplikud, panime sauna küdema ning lendasime kõrvalruumi 10x10 meetrisesse basseini. See on korralik ning vaade akendest (20. korrus) on mega! Loojuva päikese saatel suplesime seal, kuni saun soojenes. Läksime sauna, mingi 35 kraadi C järgi oli ehk sisse vedanud, sulasime. Käisime siis külma veega duši alt läbi ja võtsime naabrimehega 2 õltsi ning veits mustaks põlenud juustuleibu (süsi on kõhule hea):) Saun pole siin tehtud chillimiseks, vaid selleks, et sa seal ei käiks või siis selleks, et hotell saaks punkti/tärni kirja. Peaks äkki naiste poolt proovima?
Enivei, siin ma nüüd olen. Päev oli kokkuvõttes OK ja poolsportlik.
Hommikusöök toimub meil 0 korrusel ja seal oli valida... Ei olnud väga palju valida. Sõime skrämblitud eegse, mingi pannkoogi ja tortilla ja asja, mida nad vorstiks (sausage) nimetavad, aga mis hoopis rakvere pihv välja nägi. Lisaks olid seal coolid vahvlimasinad ning topsikutes valmis tehtud vahvlitainas. Valasin selle masinasse ja 3 mindi pärast sai kätte suht puise vahvli. Suure moosi ja siirupiga sai ka see söödud-proovitud.
OK, seejäre tsillisime veits, proovisin firmasisest IP telefoni, mis toimis täitsa hästi. VPN-i kaudu olen firma võrgus ja kõne tehakse justkui Eestist e siis saan eesti-sisese hinnaga rääkida. Ärge rääkige mulle skaibist vms - seal ma ei saa soodsalt helistada suvalisele numbrile. Jah, kahe arvuti vahel saab tasuta rääkida ja selle mõnu ka piirneb.
Seejärel läksime linna uudistama. Kõigepealt leidsime lähedalt suht suure kaubanduskeskuse, kust olevast elektroonikapoest leidsime normaalsed juhtmed läpakate adapteritele. Tehtud.
Siis võtsime kätte ja ronisime Mont Royali otsa, kust avanes megavaade (pilte ei viitsi hetkel sisse imeda) M-linnale. Lahe.
Seejärel tulime alla ja vaatasime linna, käisime läbi Downtownist, kus on pilvelõhkujad. Täna ei lõhkunud nad sittagi, oli superilm, aga eile, kui pilv oli vastu maad, siis küll.
Seejärel lippasime CHinatowni ja Lonely Planeti raamatust tsekkasin välja söögikoha, mis oli puhas kuld! Koha nimi oli Phò Bac ning olgem ausad - kõik eesti tsopstiksid võivad karuauku kerida selle kõrval! See on pmtselt vietnaami supi koht, aga lisaks supile, mis oli superlux, sai veel siukse roa veits praetud liha ja köögiviljadega, mis viis keele sinnasamusesse. Nagu päriselt.
OK, siis lippasime tagasipoole ja käisime toidupoest läbi, ostsime paariks päevaks õhtusöögikraami ja õltsi (sama keskus, kust hommikul juhtmed võtsime). Pood oli siuke keskmise suurusega ja valik on ikka sitaks suur. Ei ole nii nagu Eestis, et on 3 asja neljas reas.
Hotelli jõudes otsustasime sauna minna, saun on meil viimasel korrusel. Läksime sinna, selgus, et saun on siuke, noh... 2 peldikupoti, 2 kraanikausi ja 2 KÜLMA vee dušiga eesruum ning leiliruum, mida keegi polnud küdema pannud. Impeeriumi tagasilöök! OK, olime leplikud, panime sauna küdema ning lendasime kõrvalruumi 10x10 meetrisesse basseini. See on korralik ning vaade akendest (20. korrus) on mega! Loojuva päikese saatel suplesime seal, kuni saun soojenes. Läksime sauna, mingi 35 kraadi C järgi oli ehk sisse vedanud, sulasime. Käisime siis külma veega duši alt läbi ja võtsime naabrimehega 2 õltsi ning veits mustaks põlenud juustuleibu (süsi on kõhule hea):) Saun pole siin tehtud chillimiseks, vaid selleks, et sa seal ei käiks või siis selleks, et hotell saaks punkti/tärni kirja. Peaks äkki naiste poolt proovima?
Enivei, siin ma nüüd olen. Päev oli kokkuvõttes OK ja poolsportlik.
pühapäev, 28. oktoober 2007
Esimene päev: Teel Montréali
27. oktoobri hommikul kell 6:07 astusin kodust välja ja sõitsin Lennujaama. Peale checkinni ja turvakontrolli edukat läbimist asusin Praha lennu ootele. Turvakontrollis oli minu ees üks mees, kes lendas vist hurrgaadasse või mingisse muusse eestlaste seas poppi kuurortisse. Tal oli kotis mingi kahtlane asi. Tuli väja, et see on pinal. Mees õiendas seal "võtke siis lahti ja vaadke jne", turva ütles, et võtke ise. Tal oli pinal isoleerpaelaga kinni pandud "et asjad välja ei kukuks". Pinalis oli sirkel. Ikka läheb jebitvuses sirklit vaja!
Prahasse jõudsime täis kõhuga, sest erinevalt Estoonjan Airist, kellel lennukid on pidevalt katki ja hilinevad, saab Chech Airlines lennuki pardal ka üsna normaalselt süüa/juua.
Praha lennujaam on suht peldik, šoppamisvõimalusi on vähe, viskivalik olematu. Chillisime seal oma 3 tundi ära ja lippasime Montreali lennu värava juurde. Seal ees oli mingi immigratsioonitibi, keda huvitas, et miks ma ikka Kanadasse lähen ja kas mul tööluba on jne. Tööle lähen ja ei ole luba. Noh, pole hullu, uudishimu on normaalne inimlik omadus.
Ootesaalis vaatasin, et wtf Devin Townsend ka koju lendamas... Mingi sarnane tüüp oli, aga sellest hiljem.
Saime lõpuks lennukisse, mingi abielupaar oli sattunud jube eraldi istuma ja nad tahtsid ära vahetada koha minuga. Mul oli suva, saigi vahekäigu poole istuma (mis pikal lennul on hea) ja lisaks sattusin "Devin Townsendi" kõrvale. Koht 10B. Lennuk oli õhubuss 310. SUUR, bljäd. Siis öeldi nagu ikka "arm the doors and crosscheck", kui hakkas Jama. Selgus, et minu selja taga olev avaruväljapääsu uks ei survestu või vähemalt signaallamp ei tööta. Siis tulid Tšehhi remondimehed ja tegid ukse korda. Poolteist tundi läks aega. Algul polnud neil akutrelligi, aga lennuki ukse sees on mitu kruvi? Miljon vähemalt.
Enivei, lend kulges üsna normaalselt, 2x sai süüa ja juua sai nii palju kui tahtsid, aga väga palju ei viitsinud juua, kuna neil oli seal ainult Juhan Jalutaja Punane Silt, mis ei ole just maailma parim jook. Kui teaks, et purju ei teeks, siis küll tilkagi alla ei läheks (klassikuid tsiteerides).
Oli mis oli, aga lõpuks maandusime Montrealis Trudeau lennuväljal. Immigratsioonivana küsis 2 lihtsat küsimust, mille vastused olid mul tagataskus ja saimegi tulema. Kohvrid olid ka seekord õige lennu peale sattunud, nii et milleks viriseda!
Taksoga tulime linna (lennujaam on suht linna lähedal), andsime taksistile 40 taala ja kõik oli okei. Hotelli sissemöllimislauas olid 2 üliagarat tibi, kes meid väga püüdlikult teenindada püüdes meie krediitkaardid ja nimed sassi ajasid jne. Mis rohkem hämmastas, oli see, kui olin juba sisse elanud oma sviiti (2 tuba, vannituba, köök, rõdu, 17. korrus, city vaade ja 2kesi oleme - igal oma ning sarnane!), siis helistas vastuvõtust tibi ja küsis üle, et kas KÕIK on ikka KORRAS!?!?:D Ütlesin, et superlux on kogu värk.
Nonii, siis lippasime alla, tibid küsisid veel kord üle, et kas tunneme ennast hästi, ütlesime väsinult jajah ja saime nende käest lähima supermarche aadressi. Supermarchest ostsime väikese sushi, liha, banaani ja õltsi ja tulime oma 17. korrusele tagasi. Kühveldasime stuffi omale näost sisse ja tuttu. Päev oli faking pikk olnd ikka, sest hommikul ärkasin Eestis kell 5.30 ja siin läksin magama kohaliku aja järgi kell 20.00, kusjuures vahepeal keerasime kella 7 tundi tagasi ka.
Prahasse jõudsime täis kõhuga, sest erinevalt Estoonjan Airist, kellel lennukid on pidevalt katki ja hilinevad, saab Chech Airlines lennuki pardal ka üsna normaalselt süüa/juua.
Praha lennujaam on suht peldik, šoppamisvõimalusi on vähe, viskivalik olematu. Chillisime seal oma 3 tundi ära ja lippasime Montreali lennu värava juurde. Seal ees oli mingi immigratsioonitibi, keda huvitas, et miks ma ikka Kanadasse lähen ja kas mul tööluba on jne. Tööle lähen ja ei ole luba. Noh, pole hullu, uudishimu on normaalne inimlik omadus.
Ootesaalis vaatasin, et wtf Devin Townsend ka koju lendamas... Mingi sarnane tüüp oli, aga sellest hiljem.
Saime lõpuks lennukisse, mingi abielupaar oli sattunud jube eraldi istuma ja nad tahtsid ära vahetada koha minuga. Mul oli suva, saigi vahekäigu poole istuma (mis pikal lennul on hea) ja lisaks sattusin "Devin Townsendi" kõrvale. Koht 10B. Lennuk oli õhubuss 310. SUUR, bljäd. Siis öeldi nagu ikka "arm the doors and crosscheck", kui hakkas Jama. Selgus, et minu selja taga olev avaruväljapääsu uks ei survestu või vähemalt signaallamp ei tööta. Siis tulid Tšehhi remondimehed ja tegid ukse korda. Poolteist tundi läks aega. Algul polnud neil akutrelligi, aga lennuki ukse sees on mitu kruvi? Miljon vähemalt.
Enivei, lend kulges üsna normaalselt, 2x sai süüa ja juua sai nii palju kui tahtsid, aga väga palju ei viitsinud juua, kuna neil oli seal ainult Juhan Jalutaja Punane Silt, mis ei ole just maailma parim jook. Kui teaks, et purju ei teeks, siis küll tilkagi alla ei läheks (klassikuid tsiteerides).
Oli mis oli, aga lõpuks maandusime Montrealis Trudeau lennuväljal. Immigratsioonivana küsis 2 lihtsat küsimust, mille vastused olid mul tagataskus ja saimegi tulema. Kohvrid olid ka seekord õige lennu peale sattunud, nii et milleks viriseda!
Taksoga tulime linna (lennujaam on suht linna lähedal), andsime taksistile 40 taala ja kõik oli okei. Hotelli sissemöllimislauas olid 2 üliagarat tibi, kes meid väga püüdlikult teenindada püüdes meie krediitkaardid ja nimed sassi ajasid jne. Mis rohkem hämmastas, oli see, kui olin juba sisse elanud oma sviiti (2 tuba, vannituba, köök, rõdu, 17. korrus, city vaade ja 2kesi oleme - igal oma ning sarnane!), siis helistas vastuvõtust tibi ja küsis üle, et kas KÕIK on ikka KORRAS!?!?:D Ütlesin, et superlux on kogu värk.
Nonii, siis lippasime alla, tibid küsisid veel kord üle, et kas tunneme ennast hästi, ütlesime väsinult jajah ja saime nende käest lähima supermarche aadressi. Supermarchest ostsime väikese sushi, liha, banaani ja õltsi ja tulime oma 17. korrusele tagasi. Kühveldasime stuffi omale näost sisse ja tuttu. Päev oli faking pikk olnd ikka, sest hommikul ärkasin Eestis kell 5.30 ja siin läksin magama kohaliku aja järgi kell 20.00, kusjuures vahepeal keerasime kella 7 tundi tagasi ka.
neljapäev, 25. oktoober 2007
Ilmus mu sooloalbum "Ära valeta!"
Sel nädalal tegin avalikuks oma 2 ja pool aastat küpsenud salaplaani. Lasin välja oma sooloalbumi, mille tegemist alustasin juba 2005. aastal. Plaanisin sellega suurejooneliselt tähistada oma 30. juubelit, aga paraku jõudsid 30 ja isegi 31 enne ette kerida, kui album valmis sai.
Milles asi?
See album räägib minust, minu mõtetest ja maailmast ning on äärmiselt otsekohene ning otse asju välja ütlev. Seal ei keerutata. Seal öeldakse seda, mida vaja ja öeldakse karmilt ning otse. Paljudele see ei meeldi, inimesed viimasel ajal justkui kardavad midagi (Savisaart, Ansipit, kapot?!). Ma arvan, et kodanikuühiskonna ja demokraatia üks tunnuseid on see, kui inimesed ei pea kartma selle pärast, mida nad välja ütlevad, eriti siis, kui jutus on terakegi tõtt!
Kas sind vihastab inimeste hoolimatus ümbritseva suhtes?
Kas sind ajab närvi mõnede „valitute“ ülbus valijate suhtes?
Sa pole löönud käega ega kaotanud lootust, et ükskord tuleb parem aeg?
See muusika ja see sõnum on meie võimalus seista vastu kõikjal vohavale lauslollusele ning poliitikute enesekesksusele ja öelda neile kartmatult otse näkku „Ära valeta!“ iga kord, kui nad suu avavad.
Minu suhtumist iseloomustab väga hästi see burksi peale kusemise pilt...
Muusika
Lood albumil on:
Võitjad (soolod Martti Nõu)
Väikesed valed
Raju (soolod Tarvo Valm)
Päike
Õigus surra
Napilt mööda (soolod Tarvo Valm)
Armutu aeg
Vabaduse võimalikkus (soolo Mart Karu)
Ka sinu jaoks on kuskil kuul (soolo Martti Nõu)
Meie maa (soolo Roland Koskinen)
Album sisaldab lugusid väga pikast ajavahemikust, vanim lugu (Võitjad) pärineb aastast 1993, Heavy Angels'i aegadest. Samuti on seal paar lugu Ignorabimuse perioodist (Päike ja Vabaduse võimalikkus) ning ülejäänud on kirjutatud 2005-2006. Ma olen tahtnud eluaeg teha korralikku heavy-albumit, kus erinevalt enamikest Eesti bändidest ka lauldakse ning kus erinevalt enamikust tänapäeva pop-pask-core-ma-ei-tea-mis metalist on 3-minutilised kitarrisoolod.:) Sest need asjad on lahedad ja need rokivad! Nüüd on see tehtud.
Ei ole häbi tunnistada, et muusikalisi mõjutusi on sellel albumil kuulsatelt heavy artistidelt ning mu suurtelt eeskujudelt nagu Dio, Accept, Judas Priest, Iron Maiden.
Albumil on nii kiiremaid kui aeglasemaid lugusid, aga enamasti on tempo küllaltki kiire. Julgeksin paralleele tõmmata varalahkunud Gunnar Grapsi legendaarse albumiga "Põlemine".
Tehnika ja tegemine
Oluline on selle albumi puhul asjaolu, et praktiliselt kõik, mida kuulete ja näete, olen ma ise teinud. Ise kirjutasin lood, ise mängisin pillid ja laulsin. Ise miksisin materjali kokku ja ise masterdasin. Veebilehe tegin ise, veel ilmumata bukleti kujundan/küljendan ise. Nagu keegi tabavalt märkis - 21. sajandi renessanss-mees. Album on salvestatud Eesti Stuudios.
Sellest ka see ajaline venimine, aga ma usun, et pingutus oli tulemust väärt.
Tõsi küll - mõned väga head sõbrad, kes on ühtlasi väga andekad muusikud, aitasid teha mõningaid asju :
Mart Veski - bass
Marko Atso - osad löökriistad
Tarvo Valm, Mart Karu, Martti Nõu ja Roland Koskinen - kitarrisoolod
Pille Rand - taustavokaal "Päikeses"
Neile lähevad ka minu suurimad ja siirad tänusõnad! Hea nõuga ning jõuga aitasid veel Lennart Madisson, Indrek Pärli (fotod) ja Ulla Saar (kurjade hevielukate illustratsioonid). Vabandan nende ees, keda kogemata unustada võisin (andke märku!).
Uus ajastu
Muusikatööstuses on uus ajastu. Need tööstureist, kes sellest veel aru pole saanud, on rongi pealt maas. On paar lihtsat küsimust, millele tuleks leida vastused:
Nägin hiljuti üsnagi esindusliku uurimuse tulemusi, mille kohaselt need, kes rohkem netist muusikat laadivad, ka ostavad seda rohkem! Digitaalselt muidugi. Aastal 2007 ei ole vaja minna poodi plaati ostma. Aastal 2007 on CD-player "so nineties"!
Selle pärast ongi mu album vabalt saadaval. Erakasutuseks muidugi. Kui kommertsjaam seda mängib, siis ta maksab mõistagi autoritasusid, sest tema teenib minu muusika pealt raha. Las siis maksab ka osa oma kasumist. Nii on kõik OK ja õiglane ja vähemalt mina olen sellise lahendusega rahul.
Äärmiselt kurb on lugeda seda, kuidas inimesi arreteeritakse muusika alla- või üleslaadimise pärast. See on minu arvates ebainimlik ja kohutav! Selle tõttu tahan ma oma muusika teha täiskvaliteedis vabalt kättesaadavaks. Tahan, et see leviks BitTorrenti ja EMule kaudu, et võimud saaks aru tõsiasjast, et ka nemad on rongi pealt maas. Paks poliitik ei tule ütlema, mida ma laadin ja mida mitte! Lisaks - kes on võim? Meie - rahvas! Vähemalt teoorias. Aga miks teoorias? Selle pärast, et teie persed on laisad. Te ei viitsi käia valimas või te ei viitsi mõelda, keda valida. Valida on tarvis sellised inimesed, kes muretsevad nende asjada pärast, mis lähevad peale teie korda ja ühiskonnale üldisemalt. Kõige haigem on minna valima selle pärast, et sulle makstakse ühekordset pappi mingi 700 krooni. Halloo, kus on teie mõistus!
Album "Ära valeta!" ongi koputus sinu südametunnistusele ja meeldetuletus mõistusele. Suhtu ümbritsevasse vastutustundlikult. Ära ela "pea perses"- nii, et hoolid ainult endast. Kui igaüks meist hooliks natukene rohkem ühiskonnaasjadest ja teistest inimestest, siis oleks meil kõigil siin parem elada. Sest siis ei tilberdaks pumba ümber need värdjad, kes seal praegu tilberdavad.
Poliitikule - ära valeta!
Sulle - head kuulamist ja mõtlemist!
Sven
Milles asi?
See album räägib minust, minu mõtetest ja maailmast ning on äärmiselt otsekohene ning otse asju välja ütlev. Seal ei keerutata. Seal öeldakse seda, mida vaja ja öeldakse karmilt ning otse. Paljudele see ei meeldi, inimesed viimasel ajal justkui kardavad midagi (Savisaart, Ansipit, kapot?!). Ma arvan, et kodanikuühiskonna ja demokraatia üks tunnuseid on see, kui inimesed ei pea kartma selle pärast, mida nad välja ütlevad, eriti siis, kui jutus on terakegi tõtt!Kas sind vihastab inimeste hoolimatus ümbritseva suhtes?
Kas sind ajab närvi mõnede „valitute“ ülbus valijate suhtes?
Sa pole löönud käega ega kaotanud lootust, et ükskord tuleb parem aeg?
See muusika ja see sõnum on meie võimalus seista vastu kõikjal vohavale lauslollusele ning poliitikute enesekesksusele ja öelda neile kartmatult otse näkku „Ära valeta!“ iga kord, kui nad suu avavad.
Minu suhtumist iseloomustab väga hästi see burksi peale kusemise pilt...
Muusika
Lood albumil on:
Võitjad (soolod Martti Nõu)
Väikesed valed
Raju (soolod Tarvo Valm)
Päike
Õigus surra
Napilt mööda (soolod Tarvo Valm)
Armutu aeg
Vabaduse võimalikkus (soolo Mart Karu)
Ka sinu jaoks on kuskil kuul (soolo Martti Nõu)
Meie maa (soolo Roland Koskinen)
Album sisaldab lugusid väga pikast ajavahemikust, vanim lugu (Võitjad) pärineb aastast 1993, Heavy Angels'i aegadest. Samuti on seal paar lugu Ignorabimuse perioodist (Päike ja Vabaduse võimalikkus) ning ülejäänud on kirjutatud 2005-2006. Ma olen tahtnud eluaeg teha korralikku heavy-albumit, kus erinevalt enamikest Eesti bändidest ka lauldakse ning kus erinevalt enamikust tänapäeva pop-pask-core-ma-ei-tea-mis metalist on 3-minutilised kitarrisoolod.:) Sest need asjad on lahedad ja need rokivad! Nüüd on see tehtud.
Ei ole häbi tunnistada, et muusikalisi mõjutusi on sellel albumil kuulsatelt heavy artistidelt ning mu suurtelt eeskujudelt nagu Dio, Accept, Judas Priest, Iron Maiden.
Albumil on nii kiiremaid kui aeglasemaid lugusid, aga enamasti on tempo küllaltki kiire. Julgeksin paralleele tõmmata varalahkunud Gunnar Grapsi legendaarse albumiga "Põlemine".
Tehnika ja tegemine
Oluline on selle albumi puhul asjaolu, et praktiliselt kõik, mida kuulete ja näete, olen ma ise teinud. Ise kirjutasin lood, ise mängisin pillid ja laulsin. Ise miksisin materjali kokku ja ise masterdasin. Veebilehe tegin ise, veel ilmumata bukleti kujundan/küljendan ise. Nagu keegi tabavalt märkis - 21. sajandi renessanss-mees. Album on salvestatud Eesti Stuudios.
Sellest ka see ajaline venimine, aga ma usun, et pingutus oli tulemust väärt.
Tõsi küll - mõned väga head sõbrad, kes on ühtlasi väga andekad muusikud, aitasid teha mõningaid asju :
Mart Veski - bass
Marko Atso - osad löökriistad
Tarvo Valm, Mart Karu, Martti Nõu ja Roland Koskinen - kitarrisoolod
Pille Rand - taustavokaal "Päikeses"
Neile lähevad ka minu suurimad ja siirad tänusõnad! Hea nõuga ning jõuga aitasid veel Lennart Madisson, Indrek Pärli (fotod) ja Ulla Saar (kurjade hevielukate illustratsioonid). Vabandan nende ees, keda kogemata unustada võisin (andke märku!).
Uus ajastu
Muusikatööstuses on uus ajastu. Need tööstureist, kes sellest veel aru pole saanud, on rongi pealt maas. On paar lihtsat küsimust, millele tuleks leida vastused:
- Milleks toota plaat, viia see erinevaid, loodust saastavaid ning taastumatut kütust kasutavaid transpordivahendeid kasutades tuhandete kilomeetrite taha selleks, et naabermajast inimene saaks selle tõmmata arvutisse ning omale iPodi kopeerida?
- Milleks toota tuhandeid plaate ning ümbriseid, kui paljud neist jäävad lattu seisma? CD-karbid visatakse minema, looduses need ei hävine jne.
- Milleks süüdistada inimesi selles, et need tahavad netist muusikat tirida, kui nett on seda ometigi täis? Veel hullem - inimesi vangistatakse kasumite nimel! Järelikult on vaja!? Töösturid on lihtsalt piisavalt lollid, et nad ei jaga ära seda võimalust. Kurb.
Nägin hiljuti üsnagi esindusliku uurimuse tulemusi, mille kohaselt need, kes rohkem netist muusikat laadivad, ka ostavad seda rohkem! Digitaalselt muidugi. Aastal 2007 ei ole vaja minna poodi plaati ostma. Aastal 2007 on CD-player "so nineties"!
Selle pärast ongi mu album vabalt saadaval. Erakasutuseks muidugi. Kui kommertsjaam seda mängib, siis ta maksab mõistagi autoritasusid, sest tema teenib minu muusika pealt raha. Las siis maksab ka osa oma kasumist. Nii on kõik OK ja õiglane ja vähemalt mina olen sellise lahendusega rahul.
Äärmiselt kurb on lugeda seda, kuidas inimesi arreteeritakse muusika alla- või üleslaadimise pärast. See on minu arvates ebainimlik ja kohutav! Selle tõttu tahan ma oma muusika teha täiskvaliteedis vabalt kättesaadavaks. Tahan, et see leviks BitTorrenti ja EMule kaudu, et võimud saaks aru tõsiasjast, et ka nemad on rongi pealt maas. Paks poliitik ei tule ütlema, mida ma laadin ja mida mitte! Lisaks - kes on võim? Meie - rahvas! Vähemalt teoorias. Aga miks teoorias? Selle pärast, et teie persed on laisad. Te ei viitsi käia valimas või te ei viitsi mõelda, keda valida. Valida on tarvis sellised inimesed, kes muretsevad nende asjada pärast, mis lähevad peale teie korda ja ühiskonnale üldisemalt. Kõige haigem on minna valima selle pärast, et sulle makstakse ühekordset pappi mingi 700 krooni. Halloo, kus on teie mõistus!
Album "Ära valeta!" ongi koputus sinu südametunnistusele ja meeldetuletus mõistusele. Suhtu ümbritsevasse vastutustundlikult. Ära ela "pea perses"- nii, et hoolid ainult endast. Kui igaüks meist hooliks natukene rohkem ühiskonnaasjadest ja teistest inimestest, siis oleks meil kõigil siin parem elada. Sest siis ei tilberdaks pumba ümber need värdjad, kes seal praegu tilberdavad.
Poliitikule - ära valeta!
Sulle - head kuulamist ja mõtlemist!
Sven
reede, 19. oktoober 2007
Oban 14
Tere, kallis päevik. Kasutan jällegi sinu pinda meelest minema kippuvate asjade ülesmärkimiseks.
16.10.2007, Stockholm
Tegin A/B testi Clenmorangie (vist oli 10a) ja Jack Danielsi vahel. Kõrval jõi ameeriklane jackdanielsit kokakoola ja jääga. Oksendasin talle klaasi ja otsustasin, et Clenmorangie on umbes 47x parem. Kõrvalviibijad nõustusid.
18.10.2007, Stockholm, Arlanda airport
Lennule oli aega, tegin parajaks. Võtsin baarist 2cl Oban 14y koos hästi vähese (kraani:()veega. SUPER lõhn! Kui keegi oskab öelda, mis komponent seal lõhnas prevaleerib, siis oleksin tänulik. Mul endal kahjuks sel hetkel ei assotsieerunud täpselt:(
16.10.2007, Stockholm
Tegin A/B testi Clenmorangie (vist oli 10a) ja Jack Danielsi vahel. Kõrval jõi ameeriklane jackdanielsit kokakoola ja jääga. Oksendasin talle klaasi ja otsustasin, et Clenmorangie on umbes 47x parem. Kõrvalviibijad nõustusid.
18.10.2007, Stockholm, Arlanda airport
Lennule oli aega, tegin parajaks. Võtsin baarist 2cl Oban 14y koos hästi vähese (kraani:()veega. SUPER lõhn! Kui keegi oskab öelda, mis komponent seal lõhnas prevaleerib, siis oleksin tänulik. Mul endal kahjuks sel hetkel ei assotsieerunud täpselt:(
esmaspäev, 15. oktoober 2007
Whisky ja whiskey
Et meelest ära ei läheks, panen siia lihtsalt kirja whiskey'd ja whisky'd, mida hiljuti Dublinit külastades maitsta õnnestus:
Redbreast 12 years (ey)
Bushmills 10 years (ey) (vist oli 10)
Powers (ey)
Benrinnes 21 y old (y)
Iirlastest üllatas enim Powers. Siinmail polegi seda müügil näinud. Selline veidi magus ja väga hästi joodav ka ilma vee vms lisanditeta.
Benrinnesiga oli selline lugu, et Temple Baril Temple Baris olles taipasin ühtäkki, et tegemist on Iirimaa suurima viskivalikuga (sh šotlased!) pubiga. Nägin kõrgel letil seda Benrinnesit ja küsisin barmanilt, et mis maksab. Oli üsna kallis. Siis ma ütlesin, et tahaks ainult natukene osta, mingi 2cl, et maitset proovida. Tema seepeale ütles, et "ahhh, võta niisama, keegi nagunii seda [šoti viskit iirimaal:)] ei osta...." Saingi siis väikese lonksu seda proovida. Üsna karm kraam tundus olevat, seda oleks hea väikese veega juua.
Sinna jäi HELLALT palju maha neid, mida ajapuudusel ei õnnestunud proovida. Igatahes järgmine kord Dublinis ma tean raudselt ühte head kohta õhtupooliku veetmiseks häid whisky'sid juues.
Redbreast 12 years (ey)
Bushmills 10 years (ey) (vist oli 10)
Powers (ey)
Benrinnes 21 y old (y)
Iirlastest üllatas enim Powers. Siinmail polegi seda müügil näinud. Selline veidi magus ja väga hästi joodav ka ilma vee vms lisanditeta.
Benrinnesiga oli selline lugu, et Temple Baril Temple Baris olles taipasin ühtäkki, et tegemist on Iirimaa suurima viskivalikuga (sh šotlased!) pubiga. Nägin kõrgel letil seda Benrinnesit ja küsisin barmanilt, et mis maksab. Oli üsna kallis. Siis ma ütlesin, et tahaks ainult natukene osta, mingi 2cl, et maitset proovida. Tema seepeale ütles, et "ahhh, võta niisama, keegi nagunii seda [šoti viskit iirimaal:)] ei osta...." Saingi siis väikese lonksu seda proovida. Üsna karm kraam tundus olevat, seda oleks hea väikese veega juua.
Sinna jäi HELLALT palju maha neid, mida ajapuudusel ei õnnestunud proovida. Igatahes järgmine kord Dublinis ma tean raudselt ühte head kohta õhtupooliku veetmiseks häid whisky'sid juues.
pühapäev, 14. oktoober 2007
Teooria brändide toimimisest
Selline mõte tuli täna peale kaupsi pool-sunduslikku külastamist ja seal 900-kroonist PÜKSIRIHMA nähes, et...
Sellised hinnad saavad eksisteerida ainult tänu sellele, et on olemas idioote, kelle jaoks bränd tiisel õigustab tavalise nahast püksirihma eest 900 krooni maksmist. Minu jaoks ei õigusta. Ma põhimõtteliselt ei osta seda rihma sealt, sest see bränd ei maksa minu jaoks nii palju. Püksirihma puhul pole seda ruumi, kuhu 800 krooni eest lisaväärtust mahutada, sorry, kaupmehed. Ja kui palju see hiina laps-orjatööjõu pool tehtu ikka maksta saab?
Lühidalt - palun mulle üks TAVALINE, soovitavalt no-name korralik nahast püksirihm. Aitäh!
Sellised hinnad saavad eksisteerida ainult tänu sellele, et on olemas idioote, kelle jaoks bränd tiisel õigustab tavalise nahast püksirihma eest 900 krooni maksmist. Minu jaoks ei õigusta. Ma põhimõtteliselt ei osta seda rihma sealt, sest see bränd ei maksa minu jaoks nii palju. Püksirihma puhul pole seda ruumi, kuhu 800 krooni eest lisaväärtust mahutada, sorry, kaupmehed. Ja kui palju see hiina laps-orjatööjõu pool tehtu ikka maksta saab?
Lühidalt - palun mulle üks TAVALINE, soovitavalt no-name korralik nahast püksirihm. Aitäh!
esmaspäev, 8. oktoober 2007
Kui kodust lõppend leib
Siuke nadi lugu juhtus pühapääva hommikul, et -kurat- must leib oli kodunt otsa saanud. Samas ei olnud asemele tekkinud viitsimist nii vara poodi ronida. Samas tühi oli kõht. Järeldus? Teha ise! Niisiis väike kulinaaria-alane õppetund kõigile leivanäljastele:
lase 3-veerand kruusi külma vett täis. Sega ca 10 tl jahunni sisse. Sirtsuta veits oliiviõli ka sekka. Ja soola ka ofkoors! Kesse idi ilma soolata oleks teind seda!?
Lase pann jumala tuliseks ja spl abiga tekita pannile väikesed loigukesed. Nagu väikesed pannkoogid. Need prae ära, ikka krõbedaks veidi. Pehmed on jamad, krõbedad on paremad.
Peale määra näiteks Veremaiku või mingit balta turu adžikat (mul on!) - jube mõnus.
Pärast tuli meelde, et kodus on täisterajahu ka, oleks võind sellega proovida. eks teinekord teen sellega.
Lisaks tuli meelde, et idee sain suvel itaaliast - seal kohalikus kommuunis viibida õnnestudes üks kohalik hipitibu tegi siukest kiirleiba - jube hea oli!
lase 3-veerand kruusi külma vett täis. Sega ca 10 tl jahunni sisse. Sirtsuta veits oliiviõli ka sekka. Ja soola ka ofkoors! Kesse idi ilma soolata oleks teind seda!?
Lase pann jumala tuliseks ja spl abiga tekita pannile väikesed loigukesed. Nagu väikesed pannkoogid. Need prae ära, ikka krõbedaks veidi. Pehmed on jamad, krõbedad on paremad.
Peale määra näiteks Veremaiku või mingit balta turu adžikat (mul on!) - jube mõnus.
Pärast tuli meelde, et kodus on täisterajahu ka, oleks võind sellega proovida. eks teinekord teen sellega.
Lisaks tuli meelde, et idee sain suvel itaaliast - seal kohalikus kommuunis viibida õnnestudes üks kohalik hipitibu tegi siukest kiirleiba - jube hea oli!
Tellimine:
Postitused (Atom)