27. oktoobri hommikul kell 6:07 astusin kodust välja ja sõitsin Lennujaama. Peale checkinni ja turvakontrolli edukat läbimist asusin Praha lennu ootele. Turvakontrollis oli minu ees üks mees, kes lendas vist hurrgaadasse või mingisse muusse eestlaste seas poppi kuurortisse. Tal oli kotis mingi kahtlane asi. Tuli väja, et see on pinal. Mees õiendas seal "võtke siis lahti ja vaadke jne", turva ütles, et võtke ise. Tal oli pinal isoleerpaelaga kinni pandud "et asjad välja ei kukuks". Pinalis oli sirkel. Ikka läheb jebitvuses sirklit vaja!
Prahasse jõudsime täis kõhuga, sest erinevalt Estoonjan Airist, kellel lennukid on pidevalt katki ja hilinevad, saab Chech Airlines lennuki pardal ka üsna normaalselt süüa/juua.
Praha lennujaam on suht peldik, šoppamisvõimalusi on vähe, viskivalik olematu. Chillisime seal oma 3 tundi ära ja lippasime Montreali lennu värava juurde. Seal ees oli mingi immigratsioonitibi, keda huvitas, et miks ma ikka Kanadasse lähen ja kas mul tööluba on jne. Tööle lähen ja ei ole luba. Noh, pole hullu, uudishimu on normaalne inimlik omadus.
Ootesaalis vaatasin, et wtf Devin Townsend ka koju lendamas... Mingi sarnane tüüp oli, aga sellest hiljem.
Saime lõpuks lennukisse, mingi abielupaar oli sattunud jube eraldi istuma ja nad tahtsid ära vahetada koha minuga. Mul oli suva, saigi vahekäigu poole istuma (mis pikal lennul on hea) ja lisaks sattusin "Devin Townsendi" kõrvale. Koht 10B. Lennuk oli õhubuss 310. SUUR, bljäd. Siis öeldi nagu ikka "arm the doors and crosscheck", kui hakkas Jama. Selgus, et minu selja taga olev avaruväljapääsu uks ei survestu või vähemalt signaallamp ei tööta. Siis tulid Tšehhi remondimehed ja tegid ukse korda. Poolteist tundi läks aega. Algul polnud neil akutrelligi, aga lennuki ukse sees on mitu kruvi? Miljon vähemalt.
Enivei, lend kulges üsna normaalselt, 2x sai süüa ja juua sai nii palju kui tahtsid, aga väga palju ei viitsinud juua, kuna neil oli seal ainult Juhan Jalutaja Punane Silt, mis ei ole just maailma parim jook. Kui teaks, et purju ei teeks, siis küll tilkagi alla ei läheks (klassikuid tsiteerides).
Oli mis oli, aga lõpuks maandusime Montrealis Trudeau lennuväljal. Immigratsioonivana küsis 2 lihtsat küsimust, mille vastused olid mul tagataskus ja saimegi tulema. Kohvrid olid ka seekord õige lennu peale sattunud, nii et milleks viriseda!
Taksoga tulime linna (lennujaam on suht linna lähedal), andsime taksistile 40 taala ja kõik oli okei. Hotelli sissemöllimislauas olid 2 üliagarat tibi, kes meid väga püüdlikult teenindada püüdes meie krediitkaardid ja nimed sassi ajasid jne. Mis rohkem hämmastas, oli see, kui olin juba sisse elanud oma sviiti (2 tuba, vannituba, köök, rõdu, 17. korrus, city vaade ja 2kesi oleme - igal oma ning sarnane!), siis helistas vastuvõtust tibi ja küsis üle, et kas KÕIK on ikka KORRAS!?!?:D Ütlesin, et superlux on kogu värk.
Nonii, siis lippasime alla, tibid küsisid veel kord üle, et kas tunneme ennast hästi, ütlesime väsinult jajah ja saime nende käest lähima supermarche aadressi. Supermarchest ostsime väikese sushi, liha, banaani ja õltsi ja tulime oma 17. korrusele tagasi. Kühveldasime stuffi omale näost sisse ja tuttu. Päev oli faking pikk olnd ikka, sest hommikul ärkasin Eestis kell 5.30 ja siin läksin magama kohaliku aja järgi kell 20.00, kusjuures vahepeal keerasime kella 7 tundi tagasi ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar