Reisimuljeid San Franciscost

Olen siis jõudnud oma reisimistega Ameerikasse, San Franciscosse Kalifornia osariigis. Siin toimub sel nädalal Atlassian Summit.
Eilne siiasõit läks suuremalt jaolt viperusteta. Ärkasin 3:30. Varsti lippasin taksoga lennujaama ning lend Amsterdami väljus plaanipäraselt. Tegime vahepeatuse Vilniuses, kust tulid peale leedukad. Amsterdami Schipholi lennujaam on räigelt suur, seal annab ikka ringi marssida. Meie putka Tallinnas pole midagi võrreldavat:)
Väike tõrge tekkis siis, kui hakkasin sisenema ootesaali ehk siis seal kohas, kus küsitakse pardakaarti ja passi. USA lendudel on seal veel eraldi turvakontroll ka. Minu pardakaart ei läinud millegi pärast läbi ja siis tädid uurisid seal seda. Süsteem küsis mingil põhjusel mu USA aadressi. Sisestati siis hotelli aadress ära ja sai korda. Ise mõtlesin, et äkki oli see sellest, et ma ESTA taotluses ei kirjutanud aadressi. Polnud vist tol hetkel käepärast ja seal oli kirjas, et see pole kohustuslik. Samuti oli seal kirjas, et seda ESTA paberit ei pea välja printima ja enam pole tarvis, aga Tallinna Lennujaama check-ini tibi ikkagi tahtis seda! Nii et printige see alati välja ning samuti täitke ära aadressi väli seal ESTA taotluses.

Lend üle ookeani kestis 11 tundi. Lootsin, et saan magada selle jooksul, aga ei maganud vist rohkem kui 10 minutit. Lihtsalt ei tulnud und. Lennuk oli Boeing 777-300 vist ja see oli suht äge. Igaüks sai eesoleva istme seljatoe sees olevast telekast vaadata filme jne. Filmivalik oli päris suur, vaatasin ära mingi 4-5 filmi:) Üksi oli "The Book Of Eli", teine oli "Yes Man", mis oli väga naljakas ja midagi oli veel. Süüa anti lennukis hästi! St et toidud olid maitsvad ja kogused mõnusad. Juua sai ka, aga ma üksi ei viitsinud väga palju alkot lürpida seal.

San Francisco lennujaamas käisin läbi piirikontrolli ja see läks valutult. Küsiti, kus ma elan ja kellena töötan. Ütlesin, et "estõunja" ja "softveer diveloper". Hakka sa seal neile selgitama midagi süsteemiintegratsioonist, võrkude ehitamisest, projektijuhtimisest jne... Tüütu. Siis vaatas veel mu passist templit, et olin käinud New Yorkis. Küsis selle kohta ka, ütlesin, et transfeerisime sõpradega Puerto Ricosse. Sõrmejäljed ja molupilt võeti ka ning öeldi adjöö. Ahjaa, seda ka, et kui küsitakse, kas teil on kaasas toitu, siis vastus on EI. Siis pole mingit sekeldamist. Ja õnneks mul ei olnud ka midagi kaasas ega midagi sekeldada. Üldiselt tore!

Seejärel ootasin natuke aega pagasit, mis jõudis kenasti kohale. Siis sõitsin lennujaama rongiga paar peatust, sinna, kust sai BART peale. BART on siis Bay Area Rapid Transit ehk siis pool-metroo, mis vahepeal sõidab maa all ja vahepeal maa peal. Põhimõtteliselt ikka metroo. Sõitsin Powell jaama ning natuke tänavanurkade järgi orienteerudes sain aru, et mu hotell oli metroost mingi 100 m.
Hotellis aga läks natuke jamaks. Mul oli vautšer kaasas, aga vastuvõtu arvuti näitas, et mu broneering on tühistatud! Mida v***u! OK, siis läks veits rapsimiseks. Helistasin Eestisse firma "security managerile", kes muidugi magas, sest Eestis oli kell 2 hommikul:) Õnneks on ta hea inimene ja sebis mulle reisifirma helpdeski numbri. Aitäh Sulle, Merike!:)
Helistasin reisifirma helpdeski, seal valvereisikorraldaja uuris asja. Neil olid seal kõik bronnid ja värgid korras! Siiski hotellis oli teine seis. Andsin toru hotelli tšikile ja reisikorraldajaga omavahel seletades said nad asjad üsna kähku klaariks.
Hotell on "Palomar" - täiesti OK koht. Hinnad on muidugi karmid siin.
Veidi aega siis värskendasin ennast hotellis ja läksin esimest SF jalutuskäiku tegemas. Selle aja peale oli kõht ka tühjenenud. Leidsin koha nimega Old Siam (vist oli). Ehk siis Tai restoran. See oli selline poolviisakas koht, võib kaabu ja teksadega sisse lennata. Sõin-jõin seal, maksin ja jätsin tippi ka. Kurat, teenindus oli SUPER! No täielik tase, missuguse tähelepanuga suhtutakse klienti. Hakkab veeklaas vaevalt tühjaks saama - juba neiu jookseb kannuga. Kukub salvrätt maha - teine teenindaja juba uuega kohal! Küsin pulki - kohe tuuakse. Kõik naeratavad. Ausalt - sellises kohas pole kahju tippi jätta. Valdav osa Eesti teenindussektorist võib siinkohal ametlikult ja täiega persse kerida. Või koolitusele. Või Ameerikasse õppima! Printige see lause välja: Eesti teenindajad EI OSKA teenindada. Lisaks super teenindusele oli toit ise muidugi sigahea, seda ei pea mainimagi.

Seejärel kõmpisin vaikselt hotelli tagasi. Tänaval üks tüüp tagus värvitünne, potte panne trummipulkadega ja tegi seda päris lahedalt. Viskasin talle veits plekki, sest muusikutele annetamisest ei ole mul kunagi kahju.

Hotellis klikkisin telekakanaleid. Ma ei tea, kui palju neid siin on, aga pesapalli jaoks on eraldi kanalid ja naiste pesapalli jaoks olid veel eraldi:) Telekas on masendav, nii et seda ma eriti ei vahtinud.