neljapäev, 2. oktoober 2008

Küsimus "loomakaitsjatele"

Saatsin just sellise kirja loomakaitseseltsile. Mind ajendas see kuradi roti nülgimise lugu

Tere!

Lugedes tänast meediakära ühe surnud roti nülgimise kohta tekkis mul lihtne küsimus. Kuna ise tegelen kalapüügiga, siis küsingi: kas laste nähes kala tohib puhastada? See on ka ju võrdlemisi jõhker tegevus. Seda enam, et kaladel tihtilugu süda tuksub veel tunde peale kala surnuks tunnistamist. Mida soovitate selliseks puhuks? Kust lapsed kala puhastamist õppima peaks? Internetist? Kas loodust peaks ka Internetist tundma õppima?

Lisaks küsiksin veel, et mida te ise sööte ja kas toit tuleb teie arvates poest või kuskilt "vabrikust"?

Lugupidamisega,
Sven Varkel,
loomade ja looduse suur sõber, aga ka mõistusega ning endal hinge sees hoida püüdev inimene.



Kas ainult mulle tundub, et inimkond vajab mingit organisatsiooni, mis meid kaitseks idiootidest "loomakaitsjate" eest??? Loomakaitse my ass. Kurat, kui mul maja ees mingi hulkuv koer ründab murtud tiivaga kajakat, siis neid värdjaid pole kuskil ja ma pean ikka ise minema seda parmu, kelle peni see oli, sõimama ja peksma. Valvaku kurat igal tänavanurgal, et koerad ei hulguks ja kajakad tiibu ei murraks. Hulkuvad kassid võiks kõik ära likvideerida tänavailt.


Küsin veel korra: KAS KALA TOHIB LASTE NÄHES PUHASTADA??? Ja mis on antud juhul erinevus kala puhastamise ning roti nülgimise vahel?!




UPDATE, loomakaitsjate vastus:

Tere Sven
Esiteks arvan, et rotid ei moodusta osa inimese tavapärasest toidulauast. Samuti ei näe antud juhtumi puhul roti nülgimisel mingit eesmärki, sealhulgas kasvatuslikku või õpetlikku (kui just tegemist ei ole rotiliha hulgimüüjaga või rotinaha parkijaga - kuid ka sel juhul tuleks kaaluda, kas nii väikeste laste nähes on selline tegevus kohane). Seega ei pea antud juhul laste nähes roti nülgimist normaalseks. Kala rookimine laste nähes toidulauale panemise eesmärgil on iga inimese enda otsustada ja vastavalt enda sisetundele. Samas ei ole ELS-i hinnangul lapse seisukohast normaalne võtta kaasa lapsi näiteks sea kondistamisele või sisikonna eemaldamisele või siis tapamajadesse jne...
ELS jääb endiselt seisukohale, et antud kontekstis roti nülgimine alaealiste nähes on ebamoraalne ja lapsi eksitav tegu.
Lugupidamisega
Piret Tees
Eesti Loomakaitse Selts



Ja vastasin

Mis vanusest on eetiline/moraalne/esteetiline näidata lastele roti nülgimist?


Vastasin neile pikemalt ka:

Tere,

tänan vastuse eest. Umbes midagi sellist ma ootasingi.

Kuna olen aga kiuslik inimene ega lepi poolikute või mõtet mitte omavate vastustega, siis küsiksin veel üle paar asja.

Esiteks - Mõneski suurlinnas, näiteks New Yorgis moodustavad rotid osa inimese tavapärasest toidulauast.

Teiseks - kas igaüks, kes midagi (surnud) loomadega teeb, peab teile sellest aru andma või oma eesmärki põhjendama? Kes selle loo üldse kuskilt välja imes ja miks?

Kolmandaks - kui vanalt võib lastele roti (asenda suvalise looma nimetusega) nülgimist lastele näidata? Mäletan oma vanaisa küülikuid nülgivat ja nende nahku lauale löövat naeltega. Olin ise vast 5-7 aastane. Tõsi - seatapu ajaks käsutati lapsed tuppa. Aga ilmselt on talusid, kus ka selle, eestlaste toidulaua kõige loomulikumaks osaks oleva looma tapmise juures saavad lapsed kasulikud olla. Ja ma ei tea, et üheski talus tapetaks siga kuidagi halva mõttega või "ebaeetiliselt" või mingeid halbu mõtteid mõeldes.

Neljandaks - kas koolides konna lõhkilõikamine erineb kuidagi roti nülgimisest? Põhimõtteliselt? Kas olete neilt Ruhnu lastelt küsinud üldse, kas NEILE see asi meeldis või mitte? Kogu point on ju nendes lastes.


Mul ei ole absoluutselt mitte midagi eluslooduse kaitsmise vastu. Olen ise suur metsasõber, käin kalal ja suhtun loodusesse alati austusega. Ei läbusta ega prügista jne. Mind häirib antud juhul see, et loomakaitseselts asus järsku mingi moraalivalvuri rolli vms. Kuidas puutub see teisse, kui vanalt keegi oma lastele midagi näitab või teeb? Oleks tegu olnud elus looma nülgimisega (=piinamine), oleks lugu täiesti teine! Aga polnud ju.

Lihtsalt kardan seda, et kui tegelete liiga palju pseudoprobleemidega, siis tõeliste asjade jaoks aega ei jää. Ja tõelist loomapiinamist kohtab meie ümber iga päev. Mul on Tallinna kesklinnas kodutänava kandis üks hulkuv peni, kes ründab aeg-ajalt minu rihma otsas jalutavat väikest koera. Helistasin kunagi kuskile loomakaitsesse vms, öeldi, et nad ei saavat midagi teha?!?! Mis mõttes? Kui selliste elukate tänavatelt kruiisimine tänavatel pole reaalne probleem, siis mis on üldse?

Tundub, et meil oleks tarvis hoopis Inimkaitse Seltsi, mis kaitseks inimesi selliste loomade eest. Ja mõnikord ka veidi volituste piire ületavate loomakaitsjate eest:) Sest tehiskeskkonnas (linn) on inimene vaieldamatult tähtsamal kohal kui loom. Maal ja metsas on teine lugu.

Kommentaare ei ole: