Eile vulistasime-kulistasime veits Lagavulinat (12, special release). Sedakorda oma kapist võetuna. Lisaks sai kõrvuti testitud Ardbeg Ten-i (mis nagu ööld on nüüd ka Eestis müügil!) ja Laphroaigi.
Pull oli see, et kui Lagavulinat pudelikaelast nuusutada, siis oli jube hea lõhn, aga kui klaasist (kurat, meil olid valed klaasid ka!), siis käis alkolaks kõigepealt ninast julma pauguga üle ning kui siis tundsid veel lõhna, oli väga hea ja kui ei tund, siis ei tund. Lagavull on mingi 57,7 volti ka, suht terav. Ardbeg Ten on, kui mälu ei peta, 47%. Mul oli seal proua ka kambas, kes ei ole muidu hull viskifänn. Tema arvamust oli väga huvitav kuulda ja tema pani asjad joodavuse järjekorda niimoodi:
Laphroaig
Lagavulin
Ardbeg
See on tegelt arusaadav. Point on selles, et Ardbeg on non-chill filtered ehk siis filtreerimata ning suhteliselt sellise jõhkra ehk toore maitsega. Lagavulin aga oli suht kange, väikese veega koos (mida me seekord ei teind) oleks ta ilmselt olnd ehk võitja. Laphroaig võitis, kuna ta on nendest kõige kasutajasõbralikum tegelt. Tembitud parasjagu 40%-seks, mõnusa suitsumekiga ja stockmannis mine-perse-kui-palju üle hinnatud. Väga haige. Mingi 1100 või enam maksab seal. Laeva pealt saab 570-ga umbes. Valige ise, ma raha peale kogu aeg NII vihane ka pole:)