16. jaanauril käisin Rob Zombie & Ozzy kontserdil Montrealis Bell Centeris. Pean tunnistama, et läksin sinna eelkõige Rob Z pärast, aga kuna ozzy oli boonuseks, siis tühja kah:)
Tsirkus hakkas peale juba piletit ostes. On olemas selline sait nagu admission.com, kust saab Quebecis toimuvate ürituste pileteid osta. Valisin siis koha välja, sain hea koha otse lae alla:) Oleks põrandale tahtnud, aga kuna ma jäin oma ostuga hiljaks, siis eriti paremaid kohti polnud. Kild oli aga selles, et piletile lisandus ka "delivery fee", mis e-pileti puhul oli tunduvalt kallim, kui paberpileti puhul. Nagu mida?!?!:o wtf! Ma ei saa aru, kas kuradi biti liigutamine üle võrgu maksab siis rohkem kui mingi toluubi töötund, kes kassas mulle pileti peab printima? Väga haige loogika igatahes. Pilet ise läks kokku vist seitsme kümbi ringis midagi.
Aga see selleks, sain pileti sealt veebilehelt kätte (printisin PDF-i välja) ja 16. jaan õhtul lippasingi siis BC-sse. Selgituseks lollile lugejale - Bell Center (endise nimega Molson Center) on Montreal Canadiensi koduhall ja see on spetsiaalselt hoki jaoks ehitatud hall. Lisaks toimuvad seal ka siis igast muud üritused ja kontserdid.
Metrooga oli hotellist suht lihtne minna: üks peatus lionel groulx'ssse, seal istud ümber ja siis veel paar peatust ning oledki enamvähem BC all.
Kui sinna sisse jõudsin ja saali nägin, siis esimene oli "et nagu mida fakki suur saal!". Tegelt ka. Sinna sisse mahuks vist mingi 5 saku halli. See on nagu megasuur. MEgasuur tähendas ühtlasi ka seda, et minu koht oli lavast suht kaugel, aga siiski oli see hea koht, kuna ta oli ikkagi enamvähem lava vastas. Osad kohad olid müüdud ka lava kõrvale ning osaliselt isegi vist lava taha:)
Aga ok, selgitasin oma istekoha peaaegu välja ja lippasin õlle järele. Õlu on Bell Centeris hea odav - 10 taala. 9.41 kui täpne olla. Nii et võis lakkuda küll seda:p
Ja siis... Kurat, seisan õlleootel ja kuulen, et mingi kammajaa hakkab saalis pihta. Ja siis tuleb juba suht mahedat hevi. Mõelda jõudsin aint et wtf! see on. Lendasin siis, õlu käes, saali tagasi ja nägin, et laval kargab Malviina.
No täpselt! Malviina tegi seahäält. Umbes sellist nagu villu reiljan tegi, kui tal kapos viimati mune sahtli vahele peksti (vähe peksti muidugi:(). Aga erinevalt villust Mal-viina tõenäoliselt kaifis protsessi. Pean tunnistama, et ma ei ole mingi metalkoori fänn ja ma ei tea, kas see on metalkoor või mis iganes stiil, aga mulle enamvähem suhtkoht meeldis see bänd. Rokkisid laval nagu pöörased, tšikk tegi ikka elupikki skriime (väikese delay abiga muidugi) ja sound oli ka suht paigas. Mõte liikus igatahes nende muusika soetamisele ja nende toetamisele. Aa, bändi nimi on In This Moment. ITM tegi suht lühikese, soojendusbändile kohase seti. Mingi 4-5-6 lugu. Aga kuulake maispesist ise neid. Põhikild oligi selles, et mul polnud õrna aimugi, et mingi kolmas bänd veel lisaks robile ja ozzyle esineb. Sellest nagu meeldiv üllatusmoment a'l ostad 2 aga saad 3.
Noh, need sügelesid peagi lavalt minema ja asutasin ennast jälle õllesappa. Tuleb märkida, et üks üllatus oli Bell Centeril veel varuks: hea magus suits õhus. Kuigi seal on igal pool sildid, et vastavalt provintsi reeglitele on BC suitsuvaba ja seda ütles meelas mehehääl korduvalt ka suurtest kõlaritest, siis õhk keeldudest hoolimata mõnusast maavillasest kanepisuitsust tiine. Eesti poliitikud - kui te tahate noorte hääli püüda, siis legaliseerige kanep. Tõsiselt nagu. Või kui tahate minu häält püüda, siis delegaliseerige kanepiga samadel alustel tavalised sigaretid. Lihtne keiss ju. Ja ärge palun mingi narkoila a'la "kanepi juurest on üks samm heroiinini" ajama hakake. Ma ei ole idioot. Tänan!
Okei, karm narkootikum nimega "õlu" (Molson Export) peos, lippasin back to the saal. Sipelgad all laval olid sebimise lõpetanud ning lava sügavustest oli lahti kooritud järgmine kiht Rob Zombie jaoks. See oli lahe, et laval olid kõigi artistide setupid püsti enamvähem ja siis järjest mindi nagu sügavamale ja avati neid kihte.
Robil oli juba ette näidata kogu laivi saatev videoinstallatsioon, kust tuli lahedaid klippe. Robi show nimi oli, kui ma õigesti mäletan, "Werewolf in SS":) Rob ise tuli välja trummide poodiumiks oleva suure kolli pea seest. Kolli pea-uks ei tahtnud kinni püsida, seda ta peksis seal jalaga. Zombie kandis ette perrsetäie lugusid, ega ma neid ei mäleta eriti, aga viimane oli Superbeast. Living dead girl tuli ära, siis America Witch oli vist esimene. More human than human oli ka kavas. Kidramees oli tore sell, üritas kitarri ümber kaela visata omal eks ole, aga kidrarihm tuli lahti. Täpselt nagu mul endal mingi aastal 1997? Piraadis Ignorabimusega:p See oli - nagu te isegi aru saate - asjakohane märkus. Aga ega sest polnd katki midagi, mäng jätkus, Rob üritas isegi vahepeal tal rihma kinni aidata panna, aga ei õnnestunud. Pohuhi.
Robi puhul oli lahe see, et tantsutsikid tantsisid ning vahepeal prožektordasid ka. Ning Rob tõmbas vahepeal lavalt alla ja otse rahva sekka sammuma. TÄiesti arusaamatu oli see saaliorgunn, et lava ees põrandal olid toolid. Ilmselt ka lahtised. Nagu mida??!?!? Miks minna rock fucking kontserdile põrandale lava ette istuma??? Rob lavalt nokkis ka rahvaga hellalt sel teemal "et türa te nagu istute seal maas, persed maast lahti ja rokkima!" Rahvas oli veits laisk, aga lõpuks võtsid ikka kargud alla. Neid sõimas ka, kes olid lolli peaga ostnud pileti lava kõrvale ehk isegi võiks öelda osaliselt lava taha. Tainapead.
OK, Rob rokkis ka rokkimised ära ja siis oli ozzy time. Kuna ma olin kuulnud meie kohalike rokigurude ja eriti Raitsi käest, et Ozzy kontsert Saku Suurkonvservikarbis polnud olnud suurem asi, siis oli minugi südames pisike kõhklus. Olen ozzyt korra pläkk sabatiga Roskildes näinud ka, siis ta värises niisama seal ringi. Minu arust oli seekord asi palju parem ja tüüp rahmeldas laval ikka hoolega.
Ozzy algus oli lahe - oli tehtud mitmeid videoklippe, kus mõne peaosalise asemel oli Ozzy:) Hea stseen oli näiteks kuulus Borati kaklus hotellis paljastene selle teise pakspersega. Nüüd oli Borati asemel Ozzy ja paksperse oli rokilengendi näos kinni oma jäleda tagumikuga. Ja siukseid kilde oli seal veel, need olid tõesti naljakad. Ma ei teagi, kas neid kuskilt netist ka leida on:)
Lugudest - Ozzy alustas oma viimase plaadi esiksingliga "aidont vanna stopp" või midagi siukest. Noh normull. Aga kui järgmiseks tuli Kreisitrein, siis hüppas ka minul ihukarv püsti! See oli tõesti hea. Tsäkk Vaild kammis ka duure nagu pöörane, aga veits - tõesti veits - häirib tema mängu puhul ikka see liigne efektitsemine. St et ta veits overjuusib enda poolt leiutatud kidrakiukse ja vigurdisi. Noh, nagu ületab hea maitse piire korduvalt. Aga ma ütleks, et see ei vähenda mehe rokkivust. Ja Mike Bordin... No shit, see mees on THE trummar raisk. Tõsiselt. Eluaeg on meeldind mulle, juba sestsaati, kui ma kuskil 91-92 aasta paiku FaithNoMore'i kuulama hakkasin. Bassimees oli mingi karvane ja mulle tundmatu jõll ning sündimeest ma ka ei teadnud. Aga mängida oskasid nad ilusti. Eks Ozzy nad selle pärast bändi võttiski:p
Ozzy lasi ikka uut ja vana segamini ja kogu kullavaramu tuli ikka ära, paranoid jms. Väga šeff!
Noh ja oma elutarkusele tuginedes lasin saalist jalga siis kui trummar peaaegu oli viimase paugu jõudnud lüüa - pääses vähemalt majast välja kiirelt. BellCenteril aga oli veel üks üllatus varuks! Nigu välja sain, ukerdas nurga tagant välja uhke tuuribuss ja bussi eesotsas - nina uudishimulikult vastu akent ja käsi rahvale lehvitamas - seisis ei keegi muu kui mr Zakk Wylde isiklikult. Minul, õnnelikul, õnnestus tema silmavaadet ning käelehvitust nautida umbes 2 m kauguselt. Tahtsin pilti ka teha, aga see kuradi faking sonyericssoni kaameraprogramm on ikka nii kuradi uimane, et buss oli ammu läind enne kui see midagi mõikama hakkas. Ja sitta ta siiski mõikas - telefon jooksis täiega kokku hoopis:)
Aga hüva rokk oli!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar