Montréal: neljakümne viies päev

Kolmapäeval õpetasin kahele tiimikaaslasele AJAXi kasutamist mu enda poolt loodud kergekaalulise raamvärgi peal (lightweight framework:)). Tundub, et asi rokib. Ainuke asi, et JSON-i serializer, mille ma kirjutasin, ei toeta praegu veel komplekssete tüüpide nagu listide jms serialiseerimist. Varsti toetab;)

Õhtu kujunes aga see eest vist üheks kõige meeleolukamaks siiani. Sõprade madjaritega otsustasime välja minna õhtul. Seadsime sammud siukse koha nagu Brutopia poole. Asub mõistagi Crescent st-l. Hotellist minema hakates avastas üks mees, et ta tahab hoopis hotelli poolt pakutavat chillit süüa. Mina ja teine ungarlane aga tahtsime väljas süüa/juua. Ühesõnaga, lippasime kahekesi sinna ja asusime asja kallale. See on siuke putka, kus nad neil on omal micro-brewery ehk siis ise voolivad õlut seal. Proovisime rukkiõlut, oli täitsa mõnus. Samuti sõin seal oma Kanada-reisi esimese burksi koos hunniku friikartulitega. Värisege, kaalujälgijad!
Peagi jõudis sinna ka teine madjar ja lisaks meie kohalikust kolleegist semu. Tegime mõned viinašotid ja õlled, lisaks libistasin ära paar senti macallan 12. Oli abiks. Madjar, kes viskit ei armasta, maitses veits ja ütles, et see on tema elu parim viski. Ma ütlesin, et saad õhtu jooksul veel paremaid. Nii läkski, aga sellest edaspidi.
Mida enam sumin peas valjenes, seda lahedamaks muutus jutt. Kuulasime ühe madjari jutte tema lsd trippidest. Rääkis, et suht lahe on ja taju on ikka täiesti teistsugune ja ilgelt pikad tripid on jne jne. Siis varsti väsisime sellest kohast ära ja sammusime mööda crescenti ülespoole kohta nimega Newtown. Selle koha omanik on Jacques Villeneuve, kelle perekonnanimi tõlkes tähendabki "uuslinna". Jah, seesama F1 mees. See on siuke üsna šikk baar. Mällerdasime seal siis hoolega. VÕtsime viinašotte nii mõnegi, madjarid ja kanadalane kammisid õlut ja mina nillisin viskit. Seal oli head jooki - Lagavulin 16. Mmmmm!!! Madjar saigi proovida samal õhtul veel paremat asja. Lisaks puhtast sportlikust huvist võtsin veel Chivas Regalit, oli vist 21 aastane. Suht hea viski, joodav ja puha, aga .... No ei ole blendidel seda sära ja iseloomu, mis on single maltidel. Isegi viskivõhikutest madjarid nõustusid ja said maitsevahest aru. Tore seegi, et sai paari inimest veits kultiveerida jälle:)
Nii, siis oli siuke keiss, et ettekandja tuli sinna ja ütles sellele madjarile, kes näeb välja nagu metsjeesus, et üks tibi saali teisest otsast tahab talle õlut saata, kuna ta vist tunneb teda. Olla nagu koolivend vms. Hmmm? Me olime muidugi parajalt sodid juba, lällutasime, et ilmselt ei tunne, aga las saadab ikka õlut:) Madjar läks siiski selle tibiga rääkima ja auras päris tükk aega seal. Tibi olla 39-40 aastane, lisaks olla tal sünnipäev 29. veebruaril ehk siis no luck - alles 4 sünna tulekul. Nägi välja veits noorem, noh igatahes mitte 40.
Enivei, paugutasime seal igasugust stuffi näost sisse kui tuli meie juurde keegi, kes ütles midagi meie kanada sõbrale prantsuse keeles. See tõlkis meile: "saali teises otsas on üks seltskond, kellel on palju viina, mida nad ära ei jõua juua. Tulge palun appi kui viitsite nahujaa silvuplee". Ofkoors me ei mõeld 3 sekundit, vaid lippasime sinna. Seal olid James ja ta sõbrad. Nad olid Calgaryst 24 tunniks Montreali lennanud. Üks sõber töötab westjetis, selle tõttu said odavalt või tasuta lennata. Ja teisel sõbral oli sünnipäev, selle pärast lendasid. Noh, nad olid ühe suure SKYY vodka jõudnud poole peale juua ja olid hädas. Hakkasime siis shotte laduma 3-neljakesi. Madjard loobusid peale esimest, kuna tempo "2 pitsi minutis" oli nende jaoks veits kõrge. Nõrgad raisk. Mine veel sellistega jooma:) Enivei, pudel sai peagi tühjaks ja suur osa sellest maandus minu organismi. Ei kurtnud ega kurda ka praegu.
Siis hakati seda kohta kokku pakkima, calgary seltskond tahtis hirmsasti stripibaari minna, me ei viitsind eriti. Me ütlesime neile, et tuleme järgi, aga hui läksime. Läksime hoopis oma vanasse heasse soup and nuudlessisse st catherine ja st marci nurgal ja vitsutasime seal kõhud täis. Kell oli vist kuskil 2 paiku. No ja siis tiksusime sealt koju, täis nagu tarakanid. Mäeltan veel seda, et krdi hotelliuks ei tahtnud mind sisse lasta. Libistasin oma kaarti pilust läbi nagu pöörane, aga uks läks hoopis lukku selle peale. madjarid sees, mina väljas. väljas lisaks minule ka -20 kraadi. raisk. aga õnneks tuli valvelauatädi ja tegi ukse lahti. Muidu oleks vist pidand mööda rõdusid 17. korrusele ronima:D 16 tegelt, sest neil lollidel siin ju pole ebausu tõttu 13. korrust!