Tundub, et siuke mõnusalt rõve jetlag on. Unustasin poest sibula ja küüslaugu osta! Eile õhtul saabusin siis tagasi siia Montreali. Praeguseks on mul mu kahest toidupoeskäigust kogunend juba mingi 5-6 kilekotti - abiks ikka... Isegi vana Baskin ütles: "Kile peab alati kaasas olema, äkki antakse midagi!" Sõnaga jah - väsimus on kallal, aga magama ei tohi minna, sest siis ei ravi džettläägi välja. Džettläägi ravib sellega, kui pead vastu ja lähed magama kohaliku aja järgi õigel ajal. Nii et aega on veel oma kõva 2-3 tundi. Jõuab süüa, telekat vahtida ja ehk isegi ühe väikese töö ära teha.
Kontoris oli kõik normaalne - väga lihtne on inimesi manipuleerida, kui sul on varuks karp Tuljaku komme! Kahtlustan, et ka Kruuda ajas selle abil inimesi manipuleerides oma teise ja kolmanda miljoni kokku. Asjakohastel instantsidel tuleks seda kindlasti uurida!
Kuvatud on postitused sildiga montreal. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga montreal. Kuva kõik postitused
kolmapäev, 9. jaanuar 2008
kolmapäev, 7. november 2007
Montréal: üheteistkümnes päev
Täna oli juba maailma juhtiv tööpäev, täie rauaga hommikust õhtuni ninapidi koos. Aij laijk it! (borati aktsendiga).
Õhtul sõitsin metroos koos töökaaslasega, kes on pool aastat tagasi Hiinast Kanadasse emigreerunud. Ma ei küsind miks, aga tüüp on rahul, tundub nii. Ta on ka töö juures mu "mentor" ehk siis tema on antud projektiga pikemalt tegelenud ja teab, kus mis asjad asuvad. Varsti tean mina ka!:)
Õhtul sõime "sooja võileiba", mis ka seekord jäid natukene liiga kauaks ahju - kokakunstis meil õppimist jagub. Kõrvale vaatasime hokit - Torontot lüpstakse hetkel Ottawa poolt ikka väga haledalt. Praegu panin kirjutamise ja töötamise ajaks teleka kinni, aga viimane seis oli 3:0 O kasuks, mis on tegelt hea, sest Toronto on teatavasti Montreali suurim ja vastikuim vaenlane. Ühinen oma ajutise kodulinna vaenlase vaenlasega! M-l on mäng ikka kuidagi väga liimist lahti. Neil on olnud mingi 3-4 powerplay'd ja nad lihtsalt ei suuda jõuda teise väravani, loobivad poole platsi pealt mõttetult. Ottawa tüübid samal ajal teevad ilusaid pettekaid ja lupsti! jälle värav. Ilus mäng. Alati, kui Toronto kaotab, on ilus mäng.
Õhtul sõitsin metroos koos töökaaslasega, kes on pool aastat tagasi Hiinast Kanadasse emigreerunud. Ma ei küsind miks, aga tüüp on rahul, tundub nii. Ta on ka töö juures mu "mentor" ehk siis tema on antud projektiga pikemalt tegelenud ja teab, kus mis asjad asuvad. Varsti tean mina ka!:)
Õhtul sõime "sooja võileiba", mis ka seekord jäid natukene liiga kauaks ahju - kokakunstis meil õppimist jagub. Kõrvale vaatasime hokit - Torontot lüpstakse hetkel Ottawa poolt ikka väga haledalt. Praegu panin kirjutamise ja töötamise ajaks teleka kinni, aga viimane seis oli 3:0 O kasuks, mis on tegelt hea, sest Toronto on teatavasti Montreali suurim ja vastikuim vaenlane. Ühinen oma ajutise kodulinna vaenlase vaenlasega! M-l on mäng ikka kuidagi väga liimist lahti. Neil on olnud mingi 3-4 powerplay'd ja nad lihtsalt ei suuda jõuda teise väravani, loobivad poole platsi pealt mõttetult. Ottawa tüübid samal ajal teevad ilusaid pettekaid ja lupsti! jälle värav. Ilus mäng. Alati, kui Toronto kaotab, on ilus mäng.
pühapäev, 28. oktoober 2007
Esimene päev: Teel Montréali
27. oktoobri hommikul kell 6:07 astusin kodust välja ja sõitsin Lennujaama. Peale checkinni ja turvakontrolli edukat läbimist asusin Praha lennu ootele. Turvakontrollis oli minu ees üks mees, kes lendas vist hurrgaadasse või mingisse muusse eestlaste seas poppi kuurortisse. Tal oli kotis mingi kahtlane asi. Tuli väja, et see on pinal. Mees õiendas seal "võtke siis lahti ja vaadke jne", turva ütles, et võtke ise. Tal oli pinal isoleerpaelaga kinni pandud "et asjad välja ei kukuks". Pinalis oli sirkel. Ikka läheb jebitvuses sirklit vaja!
Prahasse jõudsime täis kõhuga, sest erinevalt Estoonjan Airist, kellel lennukid on pidevalt katki ja hilinevad, saab Chech Airlines lennuki pardal ka üsna normaalselt süüa/juua.
Praha lennujaam on suht peldik, šoppamisvõimalusi on vähe, viskivalik olematu. Chillisime seal oma 3 tundi ära ja lippasime Montreali lennu värava juurde. Seal ees oli mingi immigratsioonitibi, keda huvitas, et miks ma ikka Kanadasse lähen ja kas mul tööluba on jne. Tööle lähen ja ei ole luba. Noh, pole hullu, uudishimu on normaalne inimlik omadus.
Ootesaalis vaatasin, et wtf Devin Townsend ka koju lendamas... Mingi sarnane tüüp oli, aga sellest hiljem.
Saime lõpuks lennukisse, mingi abielupaar oli sattunud jube eraldi istuma ja nad tahtsid ära vahetada koha minuga. Mul oli suva, saigi vahekäigu poole istuma (mis pikal lennul on hea) ja lisaks sattusin "Devin Townsendi" kõrvale. Koht 10B. Lennuk oli õhubuss 310. SUUR, bljäd. Siis öeldi nagu ikka "arm the doors and crosscheck", kui hakkas Jama. Selgus, et minu selja taga olev avaruväljapääsu uks ei survestu või vähemalt signaallamp ei tööta. Siis tulid Tšehhi remondimehed ja tegid ukse korda. Poolteist tundi läks aega. Algul polnud neil akutrelligi, aga lennuki ukse sees on mitu kruvi? Miljon vähemalt.
Enivei, lend kulges üsna normaalselt, 2x sai süüa ja juua sai nii palju kui tahtsid, aga väga palju ei viitsinud juua, kuna neil oli seal ainult Juhan Jalutaja Punane Silt, mis ei ole just maailma parim jook. Kui teaks, et purju ei teeks, siis küll tilkagi alla ei läheks (klassikuid tsiteerides).
Oli mis oli, aga lõpuks maandusime Montrealis Trudeau lennuväljal. Immigratsioonivana küsis 2 lihtsat küsimust, mille vastused olid mul tagataskus ja saimegi tulema. Kohvrid olid ka seekord õige lennu peale sattunud, nii et milleks viriseda!
Taksoga tulime linna (lennujaam on suht linna lähedal), andsime taksistile 40 taala ja kõik oli okei. Hotelli sissemöllimislauas olid 2 üliagarat tibi, kes meid väga püüdlikult teenindada püüdes meie krediitkaardid ja nimed sassi ajasid jne. Mis rohkem hämmastas, oli see, kui olin juba sisse elanud oma sviiti (2 tuba, vannituba, köök, rõdu, 17. korrus, city vaade ja 2kesi oleme - igal oma ning sarnane!), siis helistas vastuvõtust tibi ja küsis üle, et kas KÕIK on ikka KORRAS!?!?:D Ütlesin, et superlux on kogu värk.
Nonii, siis lippasime alla, tibid küsisid veel kord üle, et kas tunneme ennast hästi, ütlesime väsinult jajah ja saime nende käest lähima supermarche aadressi. Supermarchest ostsime väikese sushi, liha, banaani ja õltsi ja tulime oma 17. korrusele tagasi. Kühveldasime stuffi omale näost sisse ja tuttu. Päev oli faking pikk olnd ikka, sest hommikul ärkasin Eestis kell 5.30 ja siin läksin magama kohaliku aja järgi kell 20.00, kusjuures vahepeal keerasime kella 7 tundi tagasi ka.
Prahasse jõudsime täis kõhuga, sest erinevalt Estoonjan Airist, kellel lennukid on pidevalt katki ja hilinevad, saab Chech Airlines lennuki pardal ka üsna normaalselt süüa/juua.
Praha lennujaam on suht peldik, šoppamisvõimalusi on vähe, viskivalik olematu. Chillisime seal oma 3 tundi ära ja lippasime Montreali lennu värava juurde. Seal ees oli mingi immigratsioonitibi, keda huvitas, et miks ma ikka Kanadasse lähen ja kas mul tööluba on jne. Tööle lähen ja ei ole luba. Noh, pole hullu, uudishimu on normaalne inimlik omadus.
Ootesaalis vaatasin, et wtf Devin Townsend ka koju lendamas... Mingi sarnane tüüp oli, aga sellest hiljem.
Saime lõpuks lennukisse, mingi abielupaar oli sattunud jube eraldi istuma ja nad tahtsid ära vahetada koha minuga. Mul oli suva, saigi vahekäigu poole istuma (mis pikal lennul on hea) ja lisaks sattusin "Devin Townsendi" kõrvale. Koht 10B. Lennuk oli õhubuss 310. SUUR, bljäd. Siis öeldi nagu ikka "arm the doors and crosscheck", kui hakkas Jama. Selgus, et minu selja taga olev avaruväljapääsu uks ei survestu või vähemalt signaallamp ei tööta. Siis tulid Tšehhi remondimehed ja tegid ukse korda. Poolteist tundi läks aega. Algul polnud neil akutrelligi, aga lennuki ukse sees on mitu kruvi? Miljon vähemalt.
Enivei, lend kulges üsna normaalselt, 2x sai süüa ja juua sai nii palju kui tahtsid, aga väga palju ei viitsinud juua, kuna neil oli seal ainult Juhan Jalutaja Punane Silt, mis ei ole just maailma parim jook. Kui teaks, et purju ei teeks, siis küll tilkagi alla ei läheks (klassikuid tsiteerides).
Oli mis oli, aga lõpuks maandusime Montrealis Trudeau lennuväljal. Immigratsioonivana küsis 2 lihtsat küsimust, mille vastused olid mul tagataskus ja saimegi tulema. Kohvrid olid ka seekord õige lennu peale sattunud, nii et milleks viriseda!
Taksoga tulime linna (lennujaam on suht linna lähedal), andsime taksistile 40 taala ja kõik oli okei. Hotelli sissemöllimislauas olid 2 üliagarat tibi, kes meid väga püüdlikult teenindada püüdes meie krediitkaardid ja nimed sassi ajasid jne. Mis rohkem hämmastas, oli see, kui olin juba sisse elanud oma sviiti (2 tuba, vannituba, köök, rõdu, 17. korrus, city vaade ja 2kesi oleme - igal oma ning sarnane!), siis helistas vastuvõtust tibi ja küsis üle, et kas KÕIK on ikka KORRAS!?!?:D Ütlesin, et superlux on kogu värk.
Nonii, siis lippasime alla, tibid küsisid veel kord üle, et kas tunneme ennast hästi, ütlesime väsinult jajah ja saime nende käest lähima supermarche aadressi. Supermarchest ostsime väikese sushi, liha, banaani ja õltsi ja tulime oma 17. korrusele tagasi. Kühveldasime stuffi omale näost sisse ja tuttu. Päev oli faking pikk olnd ikka, sest hommikul ärkasin Eestis kell 5.30 ja siin läksin magama kohaliku aja järgi kell 20.00, kusjuures vahepeal keerasime kella 7 tundi tagasi ka.
Tellimine:
Postitused (Atom)