Söömisest ja sittumisest, II osa

Täna tekkis pähe selline küsimus, et miks inimesed häbenevad oma sitta? Ja miks näiteks kontoris inimesed kardavad, et keegi kuuleb nende peeretamist või kusesolinat?:) Tahaks nagu teada, mis point on. Noh, sitt ei ole eriti esteetiline. Normaalne junn näib isegi Tauno Kangro skulptuuridega võrreldes üsna näotu. Ja korralik peer ei kannata vaatamata oma vägevusele võrdlust mõnede meie tipppoliitikute kõnede või hääletooniga. Ehk on selles asi? Ehk kardavad inimesed seda? Või on veel mingeid põhjuseid. Tra kui ma oskaks, siis ma paneks siia mingi küsimustiku nagu neil innol ja irjal on, aga ma pole nii kõva häkker raisk. Küsiks hea meelega paar küsimust. Ojaa, tähismaad oskaks sita kohta rääkida küll, neil oli ju ükskord võõras sitt postkastis suisa. Blin. "Head isu" võiks ka selle postituse lõppsõnaks jääda.

Söömisest ja sittumisest, I osa

Olgu kohe öeldud, et täna tuleb siia 2 postitust. 1 söömisest ja teine sittumisest. Mõtlesin algul, et mis faking järjekorras neid siia kirjutada, sest sitamõte tuli enne kui söögimõte, aga siis mõtlesin välja: loomulikult enne söök ja pärast sitt. Sest ka päriselus käivad asjad nii.

Niisiis, söömisest. Täna leiutasin uue retsepti. See on väga lihtne toit ning mulle hakkas endale see kohe hullult meeldima. Mina nimetan seda sööki leivaks, aga kes tahab seda nimetada kaalikaks või seaemaka mädaks - palun väga. Väike taustalugu ka. Eelmise aasta itaaliareisi ajal tegi Toskaana mägedesmetsades asuvas kommuunis kohalik hipitüdruk meile mingit imelist leiba. Ütles, et kuidagi jube kiiresti veest, jahust ja pärmist teeb seda. Hui see mulle nüüd meelde tuli, see retsept, mis ta tookord rääkis. Nii et leiutasin ise uue. Ja tuli välja ka! Olen väga rahul sellega. Elus esimest korda tegin süüa nii, et kaalusin-mõõtsin kõik täpselt ära. Ikka selleks, et seda sinuga, hea või halb lugeja, jagada. Siin siis täpne õpetus:

Sveni itaalialeib

200g jahu
5g kuiva pärmi
1tl soola (kuhjata)
2-3 spl oliivõli (parimat muidugi!)
200ml leiget vett
maitseks võid lisada näit köömneid (ise tegin praegu nendega) või küüslauku või tüümiani või ... (mõtle ise)

Sega suures kausis jahu, pärm ja sool. Lisa õli, sega ringi. Lisa vähehaaval vesi ja sega kõik ühtlaseks.

Tainas peab jääma selline üsna vedel, et ikka voolaks ise. Kui ei voola, pane törts vett juurde.

Siis aja õhuke pann täiesti kuumaks.
(Ma ostsin nüüd sel aastal Itaaliast omale jube laheda siukse leiva või pannkoogi küpsetamise panni, hästi madalate äärtega. Ääri praktiliselt polegi. Ülimugav on siukseid plönne ringi keerata seal.)
Tõsta kulbitäis tainast pannile ja prae mõlemalt poolelt nii pruuniks kui parasjagu soovid. Võid täitsa krõbedaks ka lasta.
Neid "pannkooke" on siis väga hea pärast näiteks veremaiguga (merevaik, basiiliku-tomati) süüa. Võib ka parmesani peale riivida. Samuti pole keelatud ise mingi katte välja mõtlemine.

Head isu!

Ja nüüd sitajutu juurde...

Reisimisest

Lugesin kokku, et sel aastal olen olnud kodust eemal umbes 3 kuud ja olen külastanud 14 riiki:
Kanada, Holland, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia, Austria, Itaalia. Pole paha...:) Ehk tuleb sügisel mõni veel juurde. Igal juhul on see kindlalt senise elu kõige reisirohkem aasta. Võib-olla hiljem jõuan oma reisidest veidi pikemalt ka mullitada ning paar piltigi üles laadida.